KRIITIKA

Kirjutisi Cabaret Rhizome tegevuse kohta algusest tänapäevani

2017

CR’i arengust ja kahe teatrisaaliga toimetamisest Tantsuinfo kuukirja 2017 jaanuarinumbris

“…teater astub ekraanipõlvkonnale sammukese vastu, kõnetades teda tuttavas keeles ja argiste meediumite kaudu, otsides uusi ja muutunud situatsioonis toimivaid vahendeid kahepoolse kommunikatsiooni loomiseks.(—) Teater sõltub publikust, viimane on aga lühikese aja jooksul tohutult muutunud. Cabaret Rhizome astub pika sammu lähemale žanripiiride kaotamisele, teatritraditsioonist kaugenedes võetakse üle filmi- ja animatsioonitehnilised lahendused. See on kindlasti üks tulevikuperspektiiv.” Põim Kama, Postimees

“Intermeedialavastuses pole peamine mitte pilt, vaid erisuguste meediumide, sh nii reaalsete kui ka virtuaalsete komponentide omavaheline suhe: struktuur ja kogu etenduse ülesehitus loovad oma koostoimes etenduse tähenduse. Selle terviku osa on ka vaataja, tema tegevus, vaate suund ja hoiak.” Riina Oruaas, Sirp

“ Lavastuses käsitletakse liikumist kui midagi eksistentsiaalset: see on liikumine ajas ja ruumis, tulevikku ja minevikku. Liigutakse allvee- ja kosmoselaevaga, lennuki ja jalgrattaga, bussi ja traktoriga, istutakse ummikus ja reisitakse Google Mapsi abil. Iga stseen toob nähtavale mingi ambivalentse olukorra, mingid valikud, välise surve ja sisemise sunni liikuda või paigal seista. Lavastuse pealkirja ei pea tõlgendama liiga rangelt, kuigi see on üks üldistavamaid kogu stseenide reas, mis on nimetatud sama loogika alusel.(—) Tänapäeva postpost­ajastu kohta värskendavalt esitatakse lõpus ka moraal: pea kinni, vajuta pidurit, see on su enda teha.” Riina Oruaas, Sirp

“CR, kes tegi päris pikalt üldse sõnadeta teatrit, on just oma multimeediaperioodil muutunud ärksalt sõnatundlikuks. Juba „Otsuse anatoomia“ vahetekstid olid absurdselt vaimukad ja ka selle lavastuse tekst väärib tähelepanu.(—) „Vabadusest ja vabandustest“ tähistab teostuslikele probleemidele vaatamata CRi liikumist tõsisema ja ambitsioonikama ainese suunas. Lavastuses ei tähelda just suurt kvaliteedihüpet, kuid näha on stabiilsemalt läbi mõeldud tekst ja struktuur. CR valib järjekindlalt raskeid teemasid, mis nõuavad süvenemist ja sisule vastava vormi leiutamist, rääkimata sellest, et uue meelelahutus- ja etenduskeskkonna üle Tartu Aparaaditehases võib sealne kultuurne hipsterkond ainult rõõmustada.” Riina Oruaas, Sirp

“ Tore, et ilmselt iga tartlase frustratsioon viimase aja pidevate teetööde üle Tartu linnas ka lavastustes peegeldatud ja ehk seeläbi veidi maandatud sai. Põhiliselt aga jääb lavastuse mõttevoolus pinnale idee vajadusest mitte kaotada liikumise keskel olevikku ja olevikutaju. Millegi olemus ei saa peituda liikumises endas. Asjade värvid, nurgad, lõhnad ja maitse on olevikulised omadused, mille tajumise väikestest paigalseisuhetkedest moodustub liikumine.”Annemari Parmakson, kultuur.err

“Vaataja silmitseb siin peamiselt kahemõõtmelist ekraani, kus liikuvas-muutuvas ümbruses tegutsevad näitlejad pole kaadris ainufookuses ega otseselt vaataja suunas ka pöördu. Pildivahetuse alguses heidab vaataja ehk pilgu rohelisele lavale ja teeb kindlaks, kuidas näitlejad seekord teavad, kuhu täpselt oma käed asetada, aga siis on ta tähelepanu suunatud tehnilisele aspektile.” Annemari Parmakson, kultuur.err

“Kontaktist näitleja ja vaataja vahel (kasvõi näilisest) ei saa nendel tingimustel kuigivõrd rääkida, mis pole tingimata halb, vaid tõstatab teema, kuidas uued tehnoloogialahendused teatri kui elava etendusrituaali olemust mõjutavad. Kuna Cabaret Rhizome eeldatavasti oma tehnoloogiliste otsingute ja leiutamisega jätkab, siis võimaldavad nende järgmised lavastused tõenäoliselt sel teemal edasi mõtelda.” Annemari Parmakson, kultuur.err

“Lavastuse aja ja teelolemise ideed kannavad hästi edasi valitud liiklusvahendid, üksikutest stseenidest kajama jäänud mõtted moodustavad etenduse lõpus meeldiva terviku ekraanilt loetava tekstiga. Mind pani mõtlema väide, et edaspidi on ajarännakud 22. sajandist 21. sajandi algusesse märksa lihtsamad kui ajarännakud 21. sajandist 20. sajandi algusesse. Digitoimelist maailma arvestades on sel mõttel tõsi taga, me jäädvustame hetkeühiskonda läbi aegade kõige elavamalt ja järjepidevamalt. Seega võib öelda, et kodukino formaadis nähtud meelelahutuslik etendus paneb mõtlema märksa sügavamate teemade üle, kui alguses arvata võib.” Katarina Tomps, TÜ teatriteaduse magistrant lavastusest “Vabadusest ja vabandustest” Teatriteaduse üliõpilaste blogis

2016

„21.sajandi teise kümnendi näitel võib öelda, et protsess, kus vaatajast-tarbijast on saanud mängus osaleja ja kohati isegi selle valitseja, on Euroopa ja Põhja-Ameerika teatris täies hoos ning toimub ka Eestis, seda nii intermeedialises (Cabaret Rhizome’i lavastused) kui ka meediavabas teatris.“ Riina Oruaas „Uus meedia teatris“ kogumikust „Vaateid Eesti nüüdisteatrile“ 2016

„Cabaret Rhizome’i Erinevate Tubade Klubi projektid (digikabaree „rhizomedia.risomeedia“, 2013, „Otsuse anatoomia“, 2015 jmt) on hüpermeedialise teatri näide, kus etenduse kaasautoriteks on vaatajad. Sõnaline osa on lavastustes päris suur, kuid pole terviklikult valmis kirjutatud teksti – etenduse käik sõltub publiku reaktsioonidest ja vastustest, mis antakse nutiseadmete abil Facebookis või vastavatel mängulaudadel saalis. On kokkulepitud stsenaarium, mida etenduse läbiviijad järgivad, ning hulk ettevalmistatud stseene, mis sellisena ka läbi mängitakse. Suur osa tegevusest esitatakse erineva suurusega ekraanidel, mis on vastavalt asetusele jälgitavad kas kogu ruumist (s.t kogu publikule) või ainult osale publikust. Need lavastused, kus kasutatakse televisiooni, interneti ja teatri vahendeid ning etenduse kulg pole lõpuni fikseeritud,on kirjeldatavad hüpermeedia termini kaudu. Hüpermeedialisus sisaldab võimalust minna mittelineaarselt erinevates suundades, luua esituse või teksti ümber suvaline seoste võrgustik. Hüpermeedia tekst on veebisarnane, mittehierarhiline ja hajutatud. (Torop 2011:330.) Riina Oruaas „Uus meedia teatris“ kogumikust „Vaateid Eesti nüüdisteatrile“ 2016

“Ja mul on tunne, et see Antiik-Kreeka poolmütoloogiline värk resoneerub väga hästi moodsa digitehnoloogiaga (see ütleb meile muidugi esmajoones seda, et tehnoloogial on tänapäeval tugev, veel korralikult avastamata ning natuke hoomamatu müütiline kvaliteet). Teisisõnu, väga hästi toimis see kontrast ning mingist hetkest edasi hakkas tõestama, et kontrasti siin enam ei olegi. Samamoodi sobisid siia visuaalsed taustad, mida mina seostaksin pigem graafiliste romaanidega (Gaimani & McKeani "Sandman" jne). Teisisõnu, tõesti vaimustav.” Jaak Tombergi tagasiside lavastusele “Kuningas Oidipus”

“Cabaret Rhizome teeb lavastusega «Kuningas Oidipus» Eesti teatri ajalugu. Revolutsioon on tehnoloogiline – esimest korda kasutatakse sõnalavastuses läbimõeldult ja kontseptuaalselt telest tuttavat green screen’i.” Hendrik Alla, Postimees

“Cabaret Rhizome’i „Kuningas Oidipus“ on esteetiliselt küps teatriteos.” Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress

2016

2015

“Samuti on «Otsuse anatoomia» ja üldse Cabaret Rhizome’i viimaste aegade tegemiste puhul tegu funktsiooniteatriga. See on end otsustavalt lahti rebinud modernismitraditsioonist, et inimestevaheline kommunikatsioon pole võimalik, jumal on surnud ja kunst seda kõike esitab.” Janar Ala, Postimees

“Õpi valima! Mõistma, kuidas avalik arvamus kujuneb. Osale koolitusel, mis toob otsustusprotsesside manipuleeritavuse ja rühmaarvamuse mõjutamise kogu selle alastuses nähtavale – mine vaata Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomiat“. (Poliitikutele keelatud – nad oskavad niigi.)” Ott Karulin, Sirp

“Huvitav on jälgida, kuidas inimesed, saades aru, et nende otsusest sõltub kõik, muutuvad tohutult võistlushimuliseks.(---) Lõpuks selgub ka, et ükskõik kui palju saame kaasa rääkida loo kulgemises, ei vasta lõpplahendus sugugi meie ootustele. „Otsuse anatoomia” on justkui praktiline õpikunäide sellest, kuidas toimib meie poliitika.” Ursula Nõu, EPL

2014

“Cabaret Rhizome’i ilmumine Eesti teatriareenile eelmisel kümnendil on omamoodi tehnoloogilise ja publikut kaasava etenduskunsti manifest, mispuhul piirid on pidevalt nihkes, väljendusvahendid dünaamilised ja multimeedium segunenud „elusa” lavategevusega. Cabaret Rhizome mängib klassikalise teatrikeelega ning lavastusi ühendab intersemiootilisus, intensiivne suhtlus ning meediumi- ja ruumipõhiste tähenduste genereerimine.” Iiris Viirpalu, Teater Muusika Kino

” „rhizomedia. risomeedia” on vaieldamatult Eesti teatri üks kõigi aegade kõige ambitsioonikamaid ettevõtmisi nii vormis kui ka sisus.” Alvar Loog, Sirp

Johanna Klammeri bakalaureusetöö “Cabaret Rhizome’i enesekehtestamine Eesti teatrimaastikul” TÜ, 2014

2013

2012

“Täiesti eraldiseisvana ja mitte millegagi võrreldavana tõuseb aasta teatripildist esile Tallinnas Kaarli puiestee keldris pesitseva Cabaret Rhizome’i osavõtuteatri lavastus «Reiv».“ Madli Pesti, Postimees

2010

Cabaret Rhizome – was ist daß!? Rait Avestik, Sirp

“Lõpuks muutub see juba iseenesest nii koomiliseks, et näitlejal polegi vaja enam midagi teha. Loodud on masin, mis toodab nalja. Mulle tundus see kõik lausa ilus, puhtalt esteetiline ilma igasuguste tagamõteteta. Tagamõtted ja tähendused ujusid kusagil ka, aga minu asi ei ole neid lahti harutada. See teatav arusaamatus aga ongi Cabaret Rhizome’i ettevõtmise üks põnevamaid momente.” Janar Ala, Postimees

“Kui juba praegu seda siin lugedes on tunne, et enam mõtelda ei oska, tuleb kiiruga Cabaret Rhizome’i minna ja vaadata, kas annab veel midagi päästa. Kui mahhinaatorid saavad lahti parasiitidest enda ümber ja sees, on ka teatrikülastajal võimalus.” Kairi Prints, Eesti Ekspress

“„Ürgne kutse” jätab eesti teatrimaastikule jälje suurest tegemisrõõmust, mis õnnelikul kombel ühtib ka suure vaatamisrõõmuga.” Kairi Prints, Sirp