Johannes Veski sõnatu lavastus “Avangardist” viib meid ühe meeleheitliku kunstipunnitaja ja isehakanud performance-artisti ideedepõuas vaevlevasse proovisaali. Tema pingutusest ei sünni midagi enneolematut, miski ei hingestu ja läbikäiatud kujundite rägastikust saab nähtavaks vaid loomingulise hinge püüdlus saada vastu võetud teiste loominguliste sekka. Kuigi meie Avangardist on agressiivselt igav, proovime me näha seda vähest huvitavat, mis temas peituda võib.
Lavastaja: Johannes Veski
Osades: Joonas Parve ja Ajjar Ausma
Esietendus: 27. november 2010 kell 19.00
Arusaamatuse võlu
Janar Ala, Postimees
Potitaime küljes ripub punane telefonitoru, lakke tõmmatakse raadiod ning lõpuks ilmub ruumi ka veider sõiduvahend, mille keskmeks vana WC-pott. Hea küll, üks kentsakas asi teise järel, kuid vaikse ja järjepideva töö tulemusena tekib saali kummaline dadaistlik atmosfäär.
Kõik on Veski lavastuses kuidagi väga täpselt paigas ja üles ehitatud. Musta ruumi tekivad inimesed, kes punuvad sinna nagu ämblik võrku ühe abstraktsete masinate koreograafia. Justkui eimillestki sünnib süsteem.
Lõpuks muutub see juba iseenesest nii koomiliseks, et näitlejal polegi vaja enam midagi teha. Loodud on masin, mis toodab nalja. Mulle tundus see kõik lausa ilus, puhtalt esteetiline ilma igasuguste tagamõteteta. Tagamõtted ja tähendused ujusid kusagil ka, aga minu asi ei ole neid lahti harutada. See teatav arusaamatus aga ongi Cabaret Rhizome’i ettevõtmise üks põnevamaid momente.
Tehnoloogilise absurditeatri võte on Cabaret Rhizhome’il küll juba pea täiuslikult käpas, tahaks teada, kust otsast seda nüüd lammutama hakatakse ja mis saab edasi.
Näitus-rituaal avangardistist
Rait Avestik, Sirp
Pole võimatu, et visuaalselt rikka ja sisuliselt segase (täpsemini – teosesse sisse loetavate võimlike tähenduskobarate arv on ebaproportsionaalselt suur aja suhtes, mis kulub tähendusi tootvale tegevusele) lavastuse kõige rentaablimaks jäädvustuseks trükimeedias on kommentaariga foto. Sestap „asendab“ eelmise aasta 27. novembril Cabaret Rhizome’is esietendunud Johannes Veski lavastuse „Avangardist“ arvustust suures jaos foto, olles nii rõhutatult solidaarne CRi üldise filosoofiaga, nimetatud lavastuse endaga ning samas mõjugu siinne käik ka (meta)kriitikana. „Avangardist“ kui eneseirooniline performance’ ilmestab taas CRi kreedot – „et ei tunneks me ise ei rutiini, ei igavust“. CRi etendustest võib raskusteta aimata, et kogu lavastus- või koordineerimisprotsess on kulgenud läbi eritasandilise naeru ja rõõmu. Puhas rõõm kunstis. Kui selle performance’i eesmärgiks oli publiku etendusaegne kahtlane või isegi kohtlane naer ja samalaadne vaikimine ning ilma lisaküsimuste ja selgemate mõteteta etendusjärgne lühike periood, siis eesmärk täideti. Ilmselt oli ka see taotluslik, et nii mitmeski mõttes jäädi ettevõtmisega poole peale, visuaalset julgust küll eksponeeriti (fotolt puudub millegagi ruumi ilmunud keski asi), kuid vaataja mõtlemise suunda suudeti kardetavasti vähe liigutada. Kuigi CRi ruum on väike, on mul ikkagi kahju nimetatud performance’i liigse turvalisuse pärast, arvestades selle sisu ja vormi, pretensioonikust. Kuigi ka siin võime näha lavastajakontseptsiooni, sest lava ja saal eraldati lausa eraldusribaga. Seega oleks ilmselt korrektne mitte nimetada ettevõtmist performance’iks (mida ma tahaks teha), vaid selle mängimiseks. Sest selle žanri juures on oluline osa publikul, kelle roll on olla aktiivne ja sekkuv. Pealegi ei laiendanud „Avangardist“ tunduvalt teatri mõistet, mida performance’i esteetilised parameetrid muidu eeldaksid. Lõdvalt performance’lik on CRi tegevus niikuinii.
Ega polegi päris selge (ja ongi hea, et ei ole), kas „avangardistid“ Joonas Parve ja Ajjar Ausma ironiseerivad kunstliku ja ebaloomuliku üle tõsimeeli, või on see metairoonia ehk ironiseeritakse selle üle, mida ise parasjagu aegruumis tehakse. Kas üldse saab irooniat ironiseerides ironiseerida? Kui avangardismile on iseloomulik piiride rikkumine ning tungimine tundmatule territooriumile, siis kunsti enda sees on tänapäeval raske avangardist olla. CRi lavastus kuhugi küll ei tunginud, kuid andis mõista, et õige avangardist loob varem või hiljem midagi maaväliste organismidega (lavastuses see ’keski asi’).
Avangardist edastab sõnatu sõnumi „vihjetega“ ruumi täites. Küllaltki stiilipuhtalt dadaistlik, võiks mõelda, kuid taas see olematu, kuid vajalik agressiivsus publiku suhtes. Loobiti küll raha ja pakuti „armulaua“ küpsist, kuid vaevalt et ka need allusioonid publikul hinge kriipima jäid. Tuleb siiski tunnistada, et religioossetele teemadel võeti „sõna“ läbivalt.
CR valdab eeskujulikult segasusseisundi ehk deliiriumi teatraliseerimist. Kuna deliiriumit iseloomustab ka nägemishallutsinatsioonide esinemine, siis CRi flirt mustkunstiga on igati asjakohane. See kõik (CRi looming) on põnev ja tihtipeale vaimukaski. Kui me enam-vähem klassikalise ja mõttetiheda sõnalavastuse tõttu mõtleme uusi või vanu mõtteid veel päevi või kuid hiljemgi, siis üheks põhiküsimuseks on mul CRi puhul see, et kuidas ja mida teha, et ka CRist lahkudes oleks just kogetud kogemus veel mõnda aega mul peas ja/või tekitaks mõne uue ja kasuliku mõtte. Kohalikul teatrimaastikul korralikult juurdunud teater võib nüüd endale vabalt lubada kulgemist stiilipuhtas avangardismis. Ja dadaismis. Ja nii edasi. Võib olla olen neid Artaud’ mõtteid CRi kontekstis juba kasutanud, aga kasutan siis veel, sest CR on ilmselt paslik koht selle hullumeelse poeedi visioonide kultiveerimiseks: uuele teatrikeelele peaks eeskujuks olema maagia ja rituaalidega seotud väljenduslik tundlikkus; vaid nõnda suudab teater ideaalis kujutada inimese sisemaailma ning sellega seotud metafüüsilisi ideid ja küsimusi, konflikte ja vastuolusid; inimene tuleb asetada vastamisi tema loomuses peituvate tumedate ja tundmatute ja ohtlike energiatega; julmus tähendabki vaataja väljarebimist mugavast ja harjumuspärasest mõttelaadist ning sotsiaalsetest konventsioonidest.
Avant garde!