“Laval on neli asja, mis imestavad oma õilsuse üle. See kõik on segane, ilus ja kurb. „Üksi” ei ütle, millised me peaksime olema, aga näitab, millised me olla saame. Ta avab inimese tema eneseimetlusjärgses olemises. Ja tuleb välja kuidagi nii, et inimene, kes on kõige rohkem asi, on kõige ilusam, kõige parem, kõige hoolivam, kuid teda pole olemas.” (Kairi Prints / Sirp)
Ma ei oska öelda, milline ma üksinda olen. Mulle ei jää väga hästi meelde, kuidas ma hommikul üksinda hambaid pesen või kuidas ma üksinda õhtusööki valmistan. Hambaid pesen küll peegli ees, aga ma ei pööra endale sel hetkel väga palju tähelepanu. Oma valmistatud toidu puhul huvitab mind rohkem see, kuidas see teistele maitseks. Ma mäletan küll, mida ma üksinduses mõtlen, aga see ei ole veel kõik, mis ma olen. Ma ju olen “kuidagi moodi”, ma teen midagi ja see näeb millegi moodi välja. Samas ma ei usu, et see, milline ma üksinda olen, väga suurt tähtsust omab. Õigupoolest ei ole ju vahet, KUIDAS ma üksi olen – see ei muuda mind. Üksinduse väikesed välised pisiasjad ei olegi ehk osa minust. Nad on must igavesti mööda läinud. Meenutada ma neid ei suua, aga ma saan nad uuesti luua – end vaadeldes ja salvestades. Ennast jälgides ei ole ma aga päris üksi. Enda väline kaardistamine ei ole minu loomulik seisund - kõik enda kohta käivad uuringud on justkui läbi viidud kellegi teise kaudu. Kuidas ma saan end unustada päris üksi olema nii, et ma ei unusta, kuidas ma üksi olin?
“Üksi” on pilguheit varjujäänud üksinduse aega, ruumi ja detailidele, millele me üldjoontes kunagi tähelepanu ei pööra.
Lavastaja: Johannes Veski
Osades: Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma ja Joonas Parve